Baltic German humour and anecdotes about clergymen Keywords: anecdotes, Baltic Germans, humour Baltic German anecdotes (Pratchen) are a relatively unexplored part of Estonian folk humour, much like Baltic German culture within Estonian...
moreBaltic German humour and anecdotes about clergymen
Keywords: anecdotes, Baltic Germans, humour
Baltic German anecdotes (Pratchen) are a relatively unexplored part of Estonian
folk humour, much like Baltic German culture within Estonian culture as a whole.
This study focuses on anecdotes about Lutheran clergymen, which offer material
for comparison with the more thoroughly researched Estonian counterparts. These
humorous tales provide valuable insights into the cultural history, mentality, lan-
guage as well as everyday life of the Baltic German community.
Older Estonian anecdotes about clergymen often emphasize the social and ethnic
differences between Estonian peasants and the clergy. In contrast, Baltic German
anecdotes provide an internal perspective, exploring the role of the clergy within the
Baltic German community and their outreach beyond it. The anecdotes can offer
explanations for certain aspects that remain obscure and are therefore ridiculed in
Estonian anecdotes. Two key features of Baltic German humour are its oral nature
and the tradition of competing in witticisms (pliggern), a “national sport” possibly
rooted in student culture.
Initially shared orally, these anecdotes often referenced known people and places.
They were later written down to preserve the memory and cultural history of the
community. Older anecdotes published between the world wars, became classics
that kept appearing in various forms in later collections. World War II added a final
layer, with humour providing a way to encapsulate and process epochal events.
In Baltic German anecdotes, clergymen are depicted in everyday activities and
relationships, often taking on the role of the trickster parson. Unlike in Estonian
jokes, the dynamic between the nobility and the church features prominently. This
often takes the form of a humorous tug of war between the clergyman and the noble
patron of the church, who may have attended school together in the past. The par-
son’s attitude towards parishioners is usually benevolent but patronizing, with the
parish clerk, sexton, and coachman often playing supporting roles. Another central
theme is the clergyman as a political figurehead, reflecting the tensions caused by the
official campaigns of Russification and conversion to Russian Orthodoxy
Käesoleva artikli laiem eesmärk on vaadelda baltisaksa ajaloolist huumorit: anekdoote, nalju, naljalugusid, mis näikse eestikeelsele lugejale olevat üsna tundmatud. Samas moodustavad need just kultuuri-ja mentaliteediloolisest aspektist Eesti ja Läti kultuuripärandi lahutamatu osa. Kitsam fookus on Pastorenwitze ehk vaimulike kohta käivad naljad kui baltisaksa anekdootide püsialaliik. Järgnevalt kasutatakse termineid anekdoot, naljand ja nali sünonüümselt, üritades katta baltisaksa omatermini Pratchen kõikuvaid, üheselt ja täpselt defineerimata tähendusi. Ajalooline balti kirjakultuur kujutab endast kultuurivälja, mille ühisest juurikast kasvasid välja omavahel tihedalt põimunud baltisaksa, eesti ja läti kirjakultuurid (vt Undusk 2011). Rahvaluule kogumise ja uurimise tulemusena on olemas ülevaatlik pilt eesti vanemast rahvahuumorist. Huvitava vaate pakuks eesti ja läti vastava rahvatraditsiooni võrdlev uurimine: mõisa ja kirikut puudutavad anekdoodid võiksid põhijoontes evida sarnaseid jooni. Põhiliselt talupoeglikust keskkonnast korjunud eesti lugude oma kogukonna välised sihtmärgid olid samad: valdavalt saksa soost mõisaomanikud ja vaimulikud. Seni on jäänud vaatluse alt välja teine osapool-baltisakslased, kelle kohta lugusid räägiti. Siin saab seni objektiks taandatud grupile antud moodsalt öeldes hääl ehk siis baltisakslased käänatud objektist subjektiks. Baltisaksa anekdootides võetakse siinses käsitluses vaatluse alla sama huumorisihtmärk mis eesti anekdootides, kuid sihtmärgi seisuse-ja rahvus kaaslaste perspektiivist. Esimese kategooriana said praegu valitud pastori anekdoodid seetõttu, et pakkuda paarikut Liisi Laineste, Anastasiya Fiadotava ja Tõnno Jonuksi (2019) värskepilgulisele käsitlusele eesti vaimulikunaljadest, alustades tervik pildi kokkupanekut sealt, kus osa tööd on juba tehtud. Alljärgnevalt vaadatakse, mida baltisakslased oma naljades ise endast enesekohase huumorina ja eestlaste või lätlastega jagatud keskkonnast arvasid ja mis laadi nähtusi, ühiskondlikke probleeme või poliitilisi vastuolusid naljade kaudu meelsusavaldusena pilati. Alustuseks antakse põgus sissevaade baltisaksa huumori olemusse ja tutvustatakse balti saksa nalja lugusid-anekdoote koondavaid allikaid. Seejärel vaadeldakse lähemalt neid allikates leiduvaid pastorianekdoote ja võrreldakse nende temaatikat eesti vastavate rahvanaljanditega. Rahvanaljanditest ja nende uurimisest Kohalikest oludest lähtunud eesti ja baltisaksa anekdootidel on lisaks paigutisele temaatilisele kokkulangevusele ka ühine tegevusaeg. Baltisaksa lood on valdavalt dateeritavad XIX või varasesse XX sajandisse, üksikute lugude tegevusaeg ulatub